See sait kasutab küpsiseid, mis koguvad andmeid, et aidata teid õige sisu ja reklaamidega. Jätkates meie saidi kasutamist, te nõustute, et me hoiame ja kasutame küpsiseid teie seadmes.

Blogi

Avaleht Blogi
0 0
Teie ostukorv on tühi

Kaelakettide punumise viisid: kuidas valida sobiv

Kaelakett – see on kõige universaalsem ja funktsionaalsem ehe, mis on tänu spetsialistide meisterlikkusele saanud täisväärtuslikuks juveeliehteks. Seda kantakse iseseisva aksessuaarina, täiendatakse ripatsi, kaelaikooni või ristiga.

Praegu pakuvad juveelitoodete tootjad meile hulgaliselt kõikvõimalikke kaelakette: lühikesi ja pikki, jämedaid ja peenikesi, klassikalisi ja dekoratiivseid, meestele ja naistele, kullast ja hõbedast, rääkimata juba kümnetest erinevatest punumisliikidest. Kuidas valida kett, mis sobib just teile? Proovime selles koos selgusele jõuda.

Kaelakettide punumise tehnikad

Kette valmistatakse mitmel meetodil – käsitsi, masinpunumise või stantsimise teel.

Masinpunumine kujutab endast automatiseeritud tehnoloogiat, kasutades spetsiaalseid seadmed. Tööpinkide kasutamine võimaldab luua ehteid lülidega jämedusega kuni 0,2 mm.

Vaatamata uusimatele tehnoloogiatele saab mõnesid punumismeetodeid teostada ainult käsitsi. Ja siin ei saa hakkama spetsialistide – ketipunujateta. Käsitsi punutud kettide minimaalne kaal on umbes 6 grammi, selle kvaliteet aga sõltub paljus juveliiri meisterlikkusest.

See on tõesti vaevarikas ja mahukas töö. Kõigepealt on vaja tõmmata kuld- või hõbetraat, kerida see valmis pandud alusele ja lõigata saadud spiraal ühesuurusteks rõngasteks. Ketipunuja ühendab lülid tangide abil, "sidudes" neist mustri, millist näeb ette punumise tüüp. Kõik lülid joodetakse, et rõngakesed üksteisest ei eralduks. Et lülid lameneksid, pressitakse saadud kett spetsiaalsete valtside vahele.

Stantsitud ketid valmistatakse valmis lülidest – stampidest. Seejuures ei joodeta neid omavahel, vaid pannakse üksteisest läbi. Reeglina kestavad sellised ehted lühemat aega, lähevad kergesti keerdu ja deformeeruvad.


Täis või õõnes: milles on erinevus

Sõltumata punumistüübist jagunevad kõik ketid täis ja õõnes kettideks.

Õõnsate kettide eripäraks on kooslus mahukusest ja kergusest. Traat, millest ehe valmistatakse, on seest õõnes. Kuigi lülid on väliselt jämedad, on õõnsad ketid kaalult kerged. Kõige sagedamini valmistatakse neid kasutades keerukaid dekoratiivseid punumistüüpe ja need näevad välja küllaltki soliidsed. Selliste kettide eelis on nende soodne hind, mis sõltub toote kaalust.

Täis ketid on õõnsatest tunduvalt raskemad, mis kajastub ka ehete hinnas. Kuid nad on väga mugavad igapäevasel kandmisel, vastupidavad deformeerumisele ja välistele mõjutustele ning seepärast kauakestvad. Lülide vigastamisel on spetsialistil lihtne toodet joota ja taastada selle esialgne välimus.

Kaelakettide punumise tüübid

Eristatakse kolme kettide punumise alustehnoloogiat: „Ankur“, „Pantser“ ja „Bismarck“. Aja jooksul on need saanud nii palju variatsioone, et tänapäeval eksisteerib üle 50 punumise tüübi: alates kõige lihtsamatest ja lõpetades keeruka kujuga peenete lülidega. Igal punumistüübil on spetsiaalne nimetus ja need võivad olla teostatud nii kullas kui hõbedas.

Pole raske aimata, et punumistüüp „Ankur“ on saanud oma nime tänu sarnasusele ehtsa ankruketi punumisviisiga. See paistab silma lihtsakoelisusega. Klassikalise punumisviisi puhul on kõik lülid ovaalse kujuga.

Lülid võivad koosneda nii ühest kui kahest „rõngast“. Seepärast eristatakse ka „Topeltankru“ tehnoloogiat.

„Ankru“ punumisviis ümmarguse kujuga lülidega on tuntud kui „Rollo“. Omal ajal sai see punumisviis populaarseks tänu Chopardi moemajale ja kannab seetõttu ka teist nime – „Chopard“.

„Rolloga“ väga sarnane on punumisviis „Garibaldi“. Nende kettide lülid on ümmarguse kujuga ja kaheharulised. Arvatakse, et punumisviis sai nime Itaalia rahvusliku vabadusliikumise kangelaste abielupaar Giuseppe ja Anita Garibaldi järgi, kes olid väga üksmeelsed ja jagasid teineteise vaateid.

„Ankru“ fantaasiaküllaste variatsioonide hulka kuuluvad veel ka punumisviisid „Aurora“ ja „Hawaiki“.

„Pantser“-tehnoloogia on saanud aluseks erinevate dekoratiivsete punumisviiside loomisel. Selle eristavaks tunnuseks on, et selle mõlemalt poolt lihvitud lamedad lülid kinnitatakse teineteise suhtes mitte risti, vaid justkui ühel tasandil. See tehnoloogia, mis paistab silma suure tugevusega, sai oma nime tänu sarnasusele rõngassärgi lülidega.

Sõltuvalt kinnitatud rõngaste arvust võib punumisviis olla ühekordne, kahekordne ja kolmekordne. „Pantseri“ rombikujuliste lülidega punumisviisi nimetatakse „Rombiks“ (ka see võib olla kahe- või kolmekordne).

„Nonna“ on pantser-punumisviisi üks kõige ilusamaid variante. Tänu mõlemapoolsele teemantlihvile säravad sellised ketid valguse käes tugevamini. Vaatamata väliselt peenele kujule on need ehted väga tugevad. Nii kummaline kui see ka pole, ei ole sellel punumisviisil midagi tegemist naisenimega. Nonna on lühend itaaliakeelsest väljendist maglia della nonna, mis tähendab „vanaema punutis“.

Pantser-punumisviisi mitte vähem efektne variatsioon on „Figaro“, mis on nime saanud tuntud komöödiakangelase Beaumarchais' järgi, kes paistis silma oma heitliku meelelaadi poolest. Nagu Figarot ennastki, iseloomustab ka seda punumisviisi „muutlikkus“ – ketis vahelduvad erineva kujuga lülid, lühikesed ja pikad. Kõige levinumad on kombinatsioonid alates1:1 kuni 1:5. «Figaro“ ketid saavutasid populaarsuse tänu Cartieri juveelimajale ja said järk-järgult tuntuks ka kui „Cartier“.

Ketid saavad sageli nime tänu lülide erilisele kujule. Nii andsid südant meenutavad „rõngakesed“ nime romantilisele ja õrnale punumisviisile „Love“. Tänu spiraalsetele lülidele tekkis punumisviis „Tigu“ (rõngaste sarnasuse tõttu samanimelise kontoritarbega nimetatakse seda sageli ka „Klambriks“), kaunile lilleõiele sarnased lülid aga andsid nime ketile „Roos“.

Ussi taoline sile tihedalt üksteise vastas olevate lülidega juveliirinöör on tuntud kui «Uss» (ingl snake – uss). See punumisviis on mugav igapäevasel kandmisel ja seepärast kasutatakse seda sageli mitte ainult kettide, vaid ka ripatsite ja amulettide riputusaasade valmistamisel.

Kõige populaarsemad on vindiga punumisviisid – köietaoline „Corda“ ja päikese käes sillerdav „Singapur“. Selliseid kette kannavad reeglina naised. Need ehted on elegantsed ja samas kasutuskindlad.

Tõeliselt mehelikuks punumisviisiks aga peetakse „Bismarcki“, mis ühe versiooni kohaselt on nime saanud Saksa impeeriumi esimese kantsleri Otto von Bismarcki järgi ja on tuntud ka kui „Keiser“ või „Kardinal“. See punumisviis on üks kõige keerulisemaid ja need ketid valmistatakse sageli käsitsi. Fantaasiarikas punutis moodustatakse lülidest, mis omakorda koosnevad mitmest erisuunalisest „rõngast“. Punutis võib olla kahe-, kolme- või neljakordne, tänu millele peetakse seda üheks kõige tugevamaks. Tänu jämedusele ja mahulisusele on üks „Bismarcki“ variante saanud nimeks „Püüton“.

Vaieldamatuks trendiks on niinimetatud fantaasiaketid. Need ehted paistavad silma ebaharilike punumisviiside, erinevat tooni metallide kombineerimise, mitmekihilisuse ja dekoratiivsete lülide kasutamise poolest. Fantaasiaketid meenutavad rohkem keed või pärleid ja on täiesti iseseisvad ehted, mida sobib kanda ka ilma ripatsita.

Milline punumisviis valida?

See on esmajoones muidugi maitse asi. Mõnda liiki ketid on siiski traditsiooniliselt kas naiste, meeste või universaalsed. Massiivset ja soliidset „Bismarcki“ eelistavad kõige sagedamini tugevama poole esindajad, peeneid „Nonna“, „Singapuri“, „Roosi“, „Love'i“ ja paljusid teisi kette peetakse aga tõeliselt naiselikeks. Tüüpiliseks unisex punumisvariandiks on „Ankur“.

Lastele on kõige sobivamad tiheda punumisviisiga ketid, näiteks „Snake“, aga ka kautšukist või nahast ehtenöörid.

Kaelaketi pikkuse valimine

Üks olulisi kriteeriume keti valimisel on selle pikkus. Üldjuhul on mudelite suurused 40 sentimeetrist 70 sentimeetrini.

  • 40 cm – kett on tihedalt ümber kaela
  • 50 cm – kett ulatub dekoltee ülaosani
  • 60 cm – kett ulatub dekoltee keskosani
  • 70 cm – kett ulatub dekoltee alaosani

Arvatakse, et naistel oleks parem valida kuni 50 cm kett, meestel aga pikem. Kuid igal reeglil on erandeid ja ketti ostes peaks seda kindlasti proovima.

Kaelakettide lukkud

Ketti ostes pöörake tähelepanu selle lukule. Esiteks peab see olema kvaliteetne, sest just sellest „tühisest“ detailist oleneb, kui hästi kett kaelas püsib. Teiseks peab lukk olema mugav, et saaksite selle ise kinni panna ja lahti teha ning keti külge takistamatult igasuguseid ripatseid panna.

Reeglina valib juveliir luku tüübi sõltuvalt ehte kaalust ja punumistüübist. Kui massiivsematel kettidel on tugevamad karabiinid, siis peenikestele elegantsetele mudelitele sobib rohkem springellukk. Enamasti võimaldavad mõlemat tüüpi lukud erineva suurusega aasaga ripatsit keti otsa panna ning on seetõttu mugavuse ja usaldusväärsuse poolest enam-vähem võrdväärsed.

Keti sobitamine käevõru ja ripatsiga

Paljud kannavad ketti pidevalt ja seepärast ei taju seda ehtena. Siiski ei maksa unustada, et see on aksessuaar, mis nagu iga teinegi, nõuab kindlatest kombineerimise reeglitest kinni pidamist.

Ripats peab sobima ketiga suuruse, kaalu (umbes kaks korda kergem) ja metalli värvi poolest. Suur ripats või rist näeb peene keti otsas tobe välja ja samuti ei ole ka väike ripats massiivse keti küljes kena.

Kontrollige kindlasti, et lukk läheks vabalt läbi ripatsi aasa.

Peale kaelakettide on olemas ka käekette, mida kannavad nii naised kui mehed. Ideaalis peab mõlema toote punumisviis olema ühesugune, kuid seda tuleb harva ette – ehted võivad olla kingitud, ostetud erinevatest kohtadest või mitmeaastase vahega. Seepärast piisab täiesti, kui kaela- ja käekett sobivad üksteisega jämeduselt ja metalli värvilt. Näiteks kaelakett „Nonna“ näeb kena välja „Romb“ või „Love“ punumisviisiga käeketiga, „Bismarck“ aga laia „Pantser“ seotisega.

Igal juhul on nii, et kui kahtlete kahe ehte kokkusobivuses, on parem kanda ainult ühte neist. Nagu on öelnud võrratu Coco Chanel: „Aksessuaare külge riputades võta ära viimane, mille sa külge panid.“